Tänapäeval tuntakse Ignalinat kui Aukštaitija rahvuspargi väravaid, kuid tema kui linna ajalugu on suhteliselt lühike — see ei alanud lossist ega kirikukülast, vaid raudteerööbastest.
Maa, mis on linnast vanem
Kuigi Ignalina ise on noor, on teda ümbritsev maa olnud asustatud juba ammu. Stripeikiai küla, kus tänapäeval tegutseb mesindusmuuseum, peetakse üheks selle piirkonna vanimaks külaks — seda mainitakse juba 1357. aasta Liivimaa kroonikates. Lähedal asuvad Ginučiai ja Papiliakalnė linnamäed ning kivi- ja pronksiaja kääpad annavad tunnistust sellest, et inimesed elasid siin juba keskajal, kui mitte varemgi.
Vidiškiai — kihelkond, millele algselt kuulusid ka Ignalina ümbruskonna alad — on kirjalikes allikates mainitud alates 1675. aastast. Ignalina kui kohanimi ilmub kirjalikes allikates (kihelkonna dokumentides) esimest korda 1840. aastal — sel ajal oli see lihtsalt Ignas Kaminskise mõisa maa, mitte asula.
Raudtee ehitab linna
Ignalina kui asula ajalugu algab tegelikult aastatel 1857–1862, kui tsaarivõimud ostsid Ignas Kaminskise mõisalt maad Peterburi–Varssavi raudteeliini rajamiseks. Lõik valmis 1860. aastal ning 17. septembril sõitis Ignalinast läbi esimene rong.
1862. aastal ehitati Ignalina raudteejaama hoone — väike, IV klassi puithoone Švenčionėliai ja Dūkštase jaamade vahel. Jaama ümber hakkas kasvama asula: 1866. aastaks elas seal juba 85 inimest, sealhulgas 9 juudi päritolu elanikku. Nii kasvas raudteejaamast tasapisi välja linn.
Kabeliküllast linnaks
1929. aastal ehitati asulasse esimene puukabel — Ignalina koguduse algus. 1938. aastal alustati suurema tellistest kiriku ehitust, kuid selle katkestas Teine maailmasõda. Pärast seda, kui nõukogude võim konfiskeeris pooleliolnud hoone, oli kogudus alates 1961. aastast sunnitud koguma elumajas.
1950. aastal sai Ignalina linna staatuse. Alles pärast Leedu iseseisvuse taastamist — aastatel 1988–1990 — koostati projekt ja alustati praeguse tellistest Neitsi Maarja Sündimise kiriku ehitust; selle pühitses 26. detsembril 1999 peapiiskop Audrys Juozas Bačkis.
Leedu vanim rahvuspark
29. märtsil 1974 asutati Aukštaitija rahvuspark — vanim rahvuspark mitte ainult Leedus, vaid kõigis Balti riikides. Selle territooriumil on umbes 126 järve, tihedad männi- ja kuusemetsad ning kaks range kaitsekorraga looduskaitseala. Pargi loomine muutis Ignalina sisuliselt turismisihtkohaks — linnast sai loomulikud väravad parki.
Tuumajaam läheduses
1970. aastatel algasid Ignalina tuumaelektrijaama ehitustööd — kuid jaama ennast Ignalinasse ei ehitatud. See rajati Drūkšiai järve äärde, 1975. aastal loodud Visaginase linna, umbes 35–50 km kaugusele Ignalinast. Jaam sai Ignalina nime, sest ehitusajal oli Ignalina piirkonna lähim tuntud raudteejaam ja asula.
Esimene energiaplokk käivitati 1983. aasta lõpus, teine — 1987. aastal. Pärast Leedu ühinemist Euroopa Liiduga suleti jaam ohutuskaalutlustel (see kasutas sama tüüpi reaktorit nagu Tšernobõli jaam) — esimene plokk 2004. aastal, teine 2009. aasta lõpus. Jaama dekomisjoneerimistööd kestavad tänaseni.
Ignalina täna
2012. aastal asutati Ignalina Piirkonnamuuseum, mis tutvustab piirkonna etnograafilist pärandit ja 20. sajandi ajalugu. Tänapäeval on Ignalina väike, kuid elav linn, mille peamine tähtsus turismile on väravana Aukštaitija rahvuspargi — Ladakalnise vaatepunkti, Palūšė kiriku, Ginučiai veski ja sadade järvede — juurde ümbritsevas maastikus.